kuidas ma arvutan möbeli ringlussevõetava materjali protsendi

Mööblite jaoks puudub veel kindel arvutusmeetod

Praegu puudub kehtestatud arvutusvalem, mille alusel tuleks määrata mööbli taaskasutatavuse protsent. ESPR (määrus (EL) 2024/1781) annab raamistiku, mille piires selline meetod kehtestada, kuid tegelik test-, mõõtmis- ja arvutusmeetod kehtestakse tootegrupi kaupa delegeeritud tegu kaudu, nagu ette nähtud ESPR artikli 39 alusel. Mööblite jaoks puudub see konkreetne meetod veel. Mis aga olemas on, on põhimõte: taaskasutatavus on üks võimalikest jõudlusnõuetest, mille Komisjon võib toaterühule peatada ESPR artiklite 5–7 alusel, ja kui selline nõue tuleb, tuleb ka arvutusmeetod kaasa.

Kellele see kehtib ja kellele veel mitte

See küsimus tekib hetkel, mil mööblite jaoks olemas on delegeeritud tegu, mis seab taaskasutatavuse nõudena ja seob sellega arvutusmeetodi. Kuni selleni välja ei ole mingit kohustust taaskasutatavuse protsenti arvutada ega avaldada, isegi kui tootja või importija juba kasutab digitaalset tootepassi muude andmete jaoks. See on seega erinev küsimus, kui see, milliseid materjale mööblis sisaldub või kuidas neid detailide kaupa fikseeritakse — viimane on info nõue, mis võib olla eraldi olemasolu olemasolul, vt ka kas materjali tuleb fikseerida mööbli iga detaili kaupa. Taaskasutatavuse protsent on arvutuse tulemus, mis põhineb nendel materjaaliandmetel, mitte andmekogumis endas. Kes nüüd juba materjaaliandmeid kogub, ehitab seeläbi alust, millele tulevased arvutused toetuvad, kuid see on erinev samm kui arvutus ise.

Millal see jõustub, pole teada

Ei ole teada kuupäeva, millal mööbli taaskasutatavuse arvutusmeetod jõustub. Komisjoni ESPR-i tööplaan hõlmab ajavahemikku 2025–2030 ja selles on mööblite jaoks ette nähtud delegeeritud tegu. Kuni see tegu pole kehtestatud ja avaldatud, puudub kohustuslik meetod ja seega ka kohustuslik protsent. Kuni selleni välja võib tootja või importija oma algatusel taaskasutatavuse kohta hinnangut või väidet teha, kuid siis toimub see väljaspool ESPR raamistikku ja ilma kindluseta, et selline arvutus on lõppkokkuvõttes kooskõlas meetodiga, mille Komisjon lõpuks kehtestab. Niipea kui delegeeritud tegu mööblite jaoks on avaldatud, uuendatakse siin meetodi kuupäev ja sisu.

Mida teha, kuni meetod puudub

Kõige praktilisem lähenemine on alustada andmete kogumisega, mida arvutus tulevikus vajab, selle asemel, et oodata valemit. Taaskasutatavuse arvutus tavaliselt põhineb kolm liiki andmetel: milliseid materjale toodet sisaldab ja millises koguses, kuidas need ained üksteisega seotud on, ja kas neid on võimalik kasutuselu lõpus lahti võtta. Viimane punkt puudutab otseselt, mis peab sisalduma demontaažijuhises: mööbel, mida on lihtne demonteerida eraldiseisvateks materjalivooludeks, on tavaliselt paremini hindamisele kuulunud taaskasutatavuse osas kui mööbel, mille materjale on lahus lahutamatult liimitud või lamineeritud. Kes nüüd juba fikseerib, milline materjal millisesse detaili kuulub ja kuidas detailid kokku pandakse, ei pea seda teavet hiljem tagantjärele rekonstrueerima.

Teine tähelepanu punkt on tekstiil ja polsterdus, sest need koosnevad sageli segmõõdust, mida hinnatakse eraldi lahustusvõime suhtes; kuidas see fikseeritakse, on kirjeldatud aadressil tekstiilist ja polstrist käiva andmete salvestamise juures. Samuti mängivad rolli ohtlikud ained: materjal, mis on tehniliselt lahutav, kuid sisaldab aineid, mis piiravad ringluskäiku, loetakse enamikes arvutusmeetodites teisiti kui puhas materjal, mis on põhjus nüüd juba vaadata, milliseid ohtlikke aineid peab mööbli tootepassis näitama. Kui neil kolmel dossieel — materjal osade kaupa, demontaaz, ohtlikud ained — on korda, siis on teil hea seis niipea kui meubli meetod kinnitatakse, olenemata sellest, kuidas täpselt see meetod välja näeb.

. Õiguslik alus: artikkel 39, loetuna koos artiklitega 5–7

ESPR-i artikkel 39 (Määrus (EL) 2024/1781) sätestab, et komisjon kehtestab iga tootegrupi jaoks katse-, mõõtmis- ja arvutusmeetodid, mis on vajalikud selleks, et tõendada, kas toode vastab selle grupi jaoks kehtestatud nõuetele. Ringlusse võetavus ei ole ESPR-i enda suhtes välja töötatud protsendina ega valemina; see on üks võimalikest ökoloogilise kavandamise nõuetest, mida komisjon saab tootegrupide kaupa kehtestada ESPR-i artiklite 5–7 alusel. Need kaks sätteid seostuvad seega omavahel: esmalt peab tulema sisulised nõuded selle kohta, kuidas ringlusse võetavust hinnatakse, ja alles seejärel järgneb arvutusmeetod, mille abil seda tõendatakse. Niipea, kui need nõue ja meetod meublite jaoks on olemas, muutub ESPR-i artikkel 10 asjakohaseks, sest see artikkel sätestab, milline teave peab olema digitaalses tootepassis — arvutatud ringlusse võetavuse protsent võib siis muutuda passiandmete väärtuseks, kõrval teiste andmetega, mida kirjeldatakse juba käesolevas millised andmed kuuluvad mööbli tootepasporti.

Kes soovib seda dossieed jälgida, peaks parimad olema meublite delegeeritud akti avaldamist silmas pidama ja kuni selle ajani panema aluseks olevad materjali-, demontaazi- ja ainetega seotud andmed korda, et tulevikku arvutus ei peaks nullist algama.